Oli 2019. aasta hilissügis, kui meil avanes põnev võimalus, võtta vastu kutse rahvusvahelisele tantsufestivalile Armeeniasse. Valmistasime elevusega ette võistlusprogrammi, kui kõik toredad plaanid lõi pahupidi koroona epideemia ja elu jäi maailmas justkui seisma. Tillukeste sammudega normaalsuse poole liikudes ei julgenud aasta pärast suuri plaane teha, kuid 2021. aasta sügisel hakkasime taas Armeenia festivaliks valmistuma, et sõita sinna 2022. aasta suvel, kuid nüüd pani oma sõrme vahele sõda ja kõik lennud Jerevani tühistati. Pidime teist korda samade tüdrukutega kurvastama, kuid iga olukord on millekski hea ja nüüd tagasi vaadates mängisid need olukorrad meile, Tt-stuudio V rühmale, kes on stuudio kõige vanem rühm, kätte toimekalt toreda, elamuste- ja tantsurohke novembri.
Praha-Budapest
Võib vist öelda, et kaks nädalat olime kui kokku kasvanud ja selle aja jooksul oli vaid üks päev, kui me ei kohtunud. Algas see juba pühapäeval, 6. novembril, kui viis tüdrukut hommikuse kiirbussiga Tallinnasse Eesti Tantsuhuvihariduse Gala proovi sõitsid, sest peale reisi ootas kohe ees esmakordselt osalemine just sellisel suursugusel sündmusel. Juba suve lõpus oli kaks tantsijat esimesel kohtumisel koreograafi ja lavastajaga käinud, selgeks õppinud vajaliku koreograafia ning selle kaaslastele ära õpetanud. Paralleelselt sellega valmistasime ette programmi festivali jaoks. Nüüd oli kätte jõudnud aeg, kui proovis pidid osalema kõik viis neidu, kes selle võimaluse Galal tantsijana osaleda olid saanud. Pikk trennipäev pealinnas seljataga, tuli veel kolm päeva usinasti koolis ja trennis käia, et siis neljapäeva, 10. novembri hommikul alustada kontsertreisi kahte Euroopa pealinna, Prahasse ja Budapesti. Kuna reisiseltskond oli väike, Tt-stuudio V rühma kaheksa gümnaasiumi noort, õpetaja ja neli fännist täiskasvanut, siis valisime seekord reisiviisiks ühistranspordi. Tallinnast Prahasse lendasime ümberistumisega Varssavis. Maandudes Praha lennujaamas õhtupimeduses, hakkasime linnatranspordiga orienteeruma tunniaja tee kaugusel asuvasse hotelli, kus ootas juba õhtusöök. Meiega ühes hotellis ööbis ka Slovakkia kollektiiv, kes lahkelt meid festivalipäeval oma bussi võtsid, et koos lustlikus meeleolus laulu ja pillimängu saatel teise linna otsa festivalile sõita.
Aeg Prahas oli veidi närvekõditav ja segane, kuid täis ka toredaid jalutuskäike, kauneid vaateid ja lusti. Harjumatu oli, et vajalikku infot festivali kohta tuli kild-killu haaval välja kangutada ja kui lõpuks said, siis üsna viimasel minutil ning paari tunni pärast see enam paika ei pidanud. Siiski sai üsna ruttu selgeks, et tegelikult kõik laabub ja korraldajad teevad kõik, et meil hästi oleks ning õigel ajal õigesse kohta jõuaksime. Olid nad ka ise õnnetud ja häiritud ümberkorraldustest, mis viimasel minutil sisse viia tuli nii gruppide majutamises kui esinemisprogrammis, sest ootamatult ilmus välja 200-pealine Ukraina tantsijate seltskond, kellele sooviti pakkuda parimaid võimalusi nii elamiseks, kui oma võistlusprogrammi läbiviimiseks.
Festivaliprogrammis oli igale kollektiivile antud ajapiirang 8 minutit. Osalejate seas oli kõige värvikam suurearvuline Mehhiko kollektiiv oma tempokate rütmide ja kirevate kostüümidega. Toreda üllatusena osales festivalil ka Tallinna Huvikekus „Kullo” tantsuansambel „Sõleke”, kellele oli vahva valjuhäälselt kaasa elada. Meie programm koosnes kolmest erinevast tantsust, mis suure ja hääleka kaasaelamisega vastu võeti. Lisaks eelpool mainitule astusid lavale veel kollektiivid Serbiast, Slovakkiast ja Norrast, kuigi needki olid Norras serblased.
Tantsud tantsitud jäi piisavalt aega ka Tšehhi pealinnaga tutvumiseks. Jalutasime ajaloolises linnuses ja kiikasime sisse suurusugusesse Püha Vituse katedraali, mis on tunnistajaks mitmete kuningate kroonimistele. Loomulikult ei saanud jätta imetlemata kaunist astronoomilist kella raekoja seinal ja jätta käimata kuulsal Karli sillal ja samanimelisel tänaval, mis olid küll ilusad kuid umbes, kui Saksa kiirteed tipptunnil. Põnev külastus oli Praha šokolaadimuuseumisse. Ringkäik läbi šokolaadi tootmise ajaloo oli huvitav. Lisaboonusena sai jalutada kuulsuste vahel ning nendega pilti teha ehk lusti oli palju, kui jõudsime ruumidesse, mis olid täidetud maailma nimekate isikute vahakujudega. Igaüks leidis, kellega ennast pildile talletada ja elevust oli rohkem kui küll. Kirsiks tordi peal oli šokolaadipoes tantsitud „Kaera-Jaan”.
Kaks toimekat päeva Prahas möödusid linnulennul. Nii alustasime 13. novembri hommikul oma seilkusrikast teekonda Prahast Budapesti, mille jooksul juhtus nii mõndagi lustakat kui ka mitte nii toredat. Istunud Praha peavaksalis rongile, igal ühel näpus kindla istumiskohaga pilet, selgus tõsiasi, et kogu grupp istub mugavalt äriklassis laudade taga peale allakirjutanu, kes istus turistiklassis vagunis nr 1 kohal nr 1. Muidugi oli aasimist omajagu, kuid peale mõnda tundi läbi uduse Tšehhi kuppelmaastiku kulgemist, saime taas kokku Brno raudteejaamas, kus pidime ümber istuma bussi peale, mis ei möödunud vahejuhtumiteta. Rongist väljudes purunes ühe tüdruku kohvril kaks ratast ja seda tuli nüüd kuidagi mööda tänavat mitusada meetrit järgi lohistada, et bussile jõuda ja selleks oli aega pelgalt 10 minuti. No jõudsime ja sõit jätkus. Päike pakkus kauneid värvidemänge Ungari maastikul ja õhtupimeduses jõudsime Budapesti bussijaama. Väljudes bussist libastus bussitrepil ühe fännklubi liikme jalg ja nii ta ennast siruli trepilt leidis, nii et ainult jalad uksest kõnniteele ulatusid. Koomilisena näiv intsident tõi endaga kaasa siiski korraliku hüppeliigese vigastuse, millele vaatamata vapper haige jala omanik kõik reisi lõpuni jäävad päevad teistega sammu pidades võrdselt kaasa tegi. Bussijaamast tunni aja tee kaugusel asuvasse hotelli jõudsime peale kolme erineva linnatranspordi vahendiga seiklemist. Katki läinud kohvril lipnes nüüd all vaid üks ratas ja ka kohvri põhi oli katki rebenenud, aga õnneks asjad olid kõik alles.
Hotell oli tore, korralik nostalgiahõng 80.-datest oma pruunide lakitud seinapaneelide ja massiivsete treppidega silindrikujuline 15-korruseline hoone. Koridorid olid kui sõõrikud, keskel oleva augu täitis ära lift ja välisküljes paiknesid toad. Meie elasime 14.-dal korrusel kahestes tubades ja vaated linnale suurepärased. Hotelli restoranis, kus valgete linadega kaetud lauad, saime nii õhtu- kui hommikusööki. Erinevalt Prahast elasid siin hotellis kõik festivalil osalejad koos, seega oli ka suurem rahvaste liikumine ja isegi tuli restorani ukse taga oodata, et endale laud saada.
Kui Prahas oli meil esimesel päeval festival ja teine päev vaba, siis siin oli vastupidi. Grupijuhtide koosolekult saime seekord kõik vajaliku info kohe kätte. Etteruttavalt olgu öeldud, et siin sujus festival (korraldajad olid samad) ilma tõrgeteta, oleks sattunud justkui täiesti teiste inimeste korraldatud üritusele. Kõik käis nii, nagu ette nähtud, ajagraafikud ja kokklepped pidasid.
Esimese päeva sisustasime linnaga tutvudes. Tegime pika jalutuskäigu alustades hotelli lähedal asuvast Buda kindlusest lõpetades laevasõiduga õhtusel Doonaul. Ilm oli soe ja päikesepaisteline, justkui loodud sellise jalutuskäigu jaoks. Sügis oli veel oma kuldsetes värvides ja muutis vaated linnale eriti vaatemänguliseks. Külastasime ka imekaunist Matyasi kirikut, mis on olnud sajandeid kroonimiskirik ja vaatasime alla selle tornist Doonalule ja suursugusele Parlamendihoonele. Maiustasime õhkõrnas Kaluribastionis kohaliku maiuse korstnasaiaga ja jalutasime üle silla Pesti poolega tutvuma, kus juba tehti ettevalmistusi jõuluturgude avamiseks. Esimesed ehitud kuusedki olid tänavaid kaunistamas. Kui linnas hakkasid süttima esimesed tuled, tegime väikese kohvipausi Budapesti vanimas, Gerbeaudi kohvikus, et ennast maitsva kohvi ja koogiga turgutada ning päeva linnas jätkata. Imeliselt mõjus tuledesäras kui pitsiline ilmutus võrratu Paralamendihoone. Päeva lõpetas meeleolukas tunniajane laevasõit Doonaul, kust avanesid hingematvalt ilusad vaated valgusesäras linnale. Mäe otsas säras majesteetlikult Buda kindlus oma Kaluribastioni ja kirikutornidega. Elegantsed tuledes sillad üle sünkjasmusta jõe pakkusid suurejoonelist vaatemängu ja muidugi lummav Parlamendihoone. Kogu selle tunni muutsid veel toredamaks meile juba tuttavad mehhiklased, kes oma pillid ja hääled hüüdma panid ning ühe tõelise festivali melu käima lõid. Toimus üks suur rahvaste sõprus ja lõpuks tantsisid ka meie tüdrukud läbisegi mehhiklaste, rumeenlaste ja horvaatidega. Ülevas meeleolus täidetud toredate emotsioonidega sõitsime koos rumeenlastega hotelli poole. Nimelt olid korraldajad kaubelnud meid seekord rumeenlaste bussi peale ja nendega koos pidime saama ka järgmisel päeval festivalile ning tagasi.
Festivalipäeval ärgates valitses akna taga paks valge udukardin. Olime rõõmsad, et linn oli avastatud ja seadsime sammud südamerahuga ostukeskusesse, sest raha tahtis ju kulutamist ja uus kohver ka ostmist. Pärastlõunal algas juba valmistumine õhtuseks esinemiseks ja kell 18:00 algas sõit esinemispaika. Kohale jõudes tabas meid väike üllatus, sest kultuurikeskus oli väike ja lava väiksemgi veel, kui meie armas kodulava Kärdla kultuurikeskuses. Kontsert algas ettenähtud järjekorras kell 19:00. Oma programmidega esinesid: Mehhiko marriatšid, Ukraina tibu-lapsed ja seenekesed, Horvaatia leelotajad, Peruu hõimupelik, Rumeenia lihtrahvas, Kõgõstani graatsiad ja siis meie. Väga mitmekesine ja tore programm oli. Eriti jäid muidugi taas meelde mehhiklased ja nunnumeeter läks põhja, kui lavale tulid Ukraina lasteaialapsed. Kõige põnevamad ja erilisemad olid aga Peruu ja Kõrgõstan, nii oma esituste poolest, kui ka selle poolest, et nende rahvaste etteasteid polnud me enne kuskil näinud. Festival lõppes ametlik tänamistseremooniaga. Aeg teha viimased pildi, vahetada kingitusi ja öelda „Head aega” .
Järgmisel hommikul, 16. novembril oli meilgi aeg kodupoole sõitma hakata. Kohvrid kokku pakitud vurasime ratastekolinal trammist bussi ja bussist lennujaama, et siis õhtul Tallinnas maanduda, lumesajus autod parklast üles otsida ja viimase praamiga koju sõita. Tallinnas pagasilindi juures ootas meid siiski veel reisilõpuüllatus. Üks kohver oli vahepeatusesse maha jäänud ja otse loomulikult oli see see tuttuus kohver, kuid lõpp hea kõik hea. Juba järgmise päeva ennelõunal oli kohver õnnelikult oma omaniku valduses tagasi. Oli vahva ja tore nädal täis suurepäraseid elamusi koos tõeliselt positiivsete ja seiklushimuliste noortega, kuid kui üks asi lõppes, siis teine juba ootab.
Gala
Kodusaarel veedetud neljapäev oli kõigil toimetusi täis, kes tegi tööd, kes proovis koolis järjele jõuda ja ei saanud me läbi ka ilma trennita, et siis reedel jälle mandrile sõita, sest ees ootas Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu Noorte Tantsu Foorum ja Gala. Kui viis tüdrukut said koos teiste Eestimaa noortega suurepärase võimaluse töötada lavastaja-koreograaf-kunstnik Ingmar Jõela ja koreograaf Eliisabel Jõela käe all, milletulemusel toodi vaatajate ette vaatemänguline tantsulavastus „Kasvamine homseks”, siis neli noort said osaleda samal päeval toimunud kaasaegse tantsu töötoas, mille tulem foorumil osalejatele päeva lõppedes ettekanti. Nädalavahetus pakkus uusi elamusi kõigile. Olen ikka mõelnud, et mis tunne see on, kui vaatad oma last laval lummatud ja vaimustunud emme pilguga oma lapse saavutusi. Olen ju isegi tantsulapse ema, aga samas ka õpetaja ja tantsutunnis või esinemisel saab minus võitu õpetaja ning tütrest saab kõigiga võrdväärne rühmaliige. Kuid nüüd, kui viis minu tantsijat oli laval koos mitmekümne võõra noorega, siis pean tunnistama, et suurt pilti ma väga ei näinudki, sest seal olid minu lapsed. Ma nägin ainult neid ja tundsin vaimustust ning uhkust nende üle, kui tublid nad on ja kui hästi nad tantsivad. Arvan, et see oligi see õige „emme tunne” ja olen selle tunde-emotsioon eest oma tüdrukutele südamest tänulik.
Siin on ka õige koht oma heietustele joon alla tõmmata, kuid minu pajatusi jäävad lõpetama kaasteeliste emotsioonid ja muljed. Selleks, et neid nendelt välja pinnida, esitasin mõned küsimused ja siia olen välja mõned vastustest välja noppinud. Siiski enne veel ütleme kõik koos suure tänu Hiiumaa Kultuurkapitali Ekspertgrupile, kes meie reis toimumisele õla alla pani.
Muljed Praha-Budapesti nädala kohta:
1. Kui mõtled möödunud reisi peale, siis mis on esimene asi, mis sulle kohe meelde tuleb?
– „Mulle meenub see rõõm tantsu ajal, kui kõigil silmad ja naeratused nii laialt särasid”
– „Tore reisiseltskond, huvitavad uued paigad, meeleolukad tantsufestivalid mõlemas linnas”
– „Jõed, erinevad inimesed, kellega festivali ajal kokku puutusime – slovakid, rumeenlased, ukrainlased, mehhiklased…., tantsulavad, tüdrukute jt. tantsud, Sõleke ja nende tore kaasaelamine. Meie elukohad kõrgel ja uhke vaatega. Linnatuurid Tiina vedamisel, rahvamassid Prahas ja imeilus õhtune Budapest, sõit Doonaul, Anette kohvrilood ja imehea kohv vanas Gerbeaud kohvikus, kiired trammid, rongisõit Brnosse ja palju udu”
2. Tegime esimest korda reisi täielikult ühistranspordiga, kuidas see meeldis?
– „Mulle küll ei meeldi väga ühistranspordiga sõita, aga eelistan seda ja lennusõite igatahes pikale bussireisile. Festivalidele saime õnneks teiste rühmade bussidega, seega oma bussi järele vajadust ei näinud. Ja rongis äriklassis oli väga lahe sõita ;)”
– „Tegelikult oleks meil mitmed asjad jäänud kogemata (slovakkide laululembus, pikad jalutuskäigud linnades…..) ja reis oleks ajaliselt olnud palju pikem, kui oleksime oma bussiga olnud. Sobis hästi see, mis oli.”
– „Mulle väga meeldis ühistranspordiga liigelda, aga selle miinus ongi ainult see, et väike reisiseltskond peab olema. Prahas oli korralduse poolt kuidagi selgem, kui Budapestis nende suletud metroodega ja asendusliinidega.
– „Meeldis see variant, nagu meil oli. Lennukiga kohale, linnades ühistransport ja põnevust lisas ka Praha-Budapesti vaheline rongi- ja bussisõit. Võimaldas näha maad ja loodust ka väljaspool suurlinnasid.”
3. Kuidas sulle meeldisid festivalid Prahas ja Budapestis?
– „Väga meeldisid. Oleks võinud olla veidi rohkem korda ja selgust. Kavad ja asukohad oleks võinud ikka varasemalt paigas olla. Ungari oma meeldis rohkem. Seal ei saginud keegi koguaeg ringi ja saalis oli esinemiste ajal vaikus.”
– „Kuigi Praha festivali korralduslik pool ei olnud just ladus, siis üldmulje jäi siiski positiivne. Tore oli kaasa elada eestlastele ja ise laval olles kuulda nende toetust ja kaasaelamist. Kui “Kaera-Jaan” algas, hakkasin Mariettele otsa vaadates naerama, sest lihtsalt nii hea tunne oli kuulda, kuidas „Sõlekese” hõisked ja kaasaelamine veelgi valjemaks läksid. Budapesti festivali korraldus oli tunduvalt parem. Teadsid täpselt, millal lavale minna. Lava taga valmis olles oli üks tore kogemus, kui see vahva mees, kes teadustas, meilt linna ja saare nime küsis. Ütlesime talle mõlemad mitu korda ette ja lõpuks palus ta mul need paberile kirja panna. Seejärel luges ta need meile kontrolliks ette ja minu arvates sai ta Kärdla ja Hiiumaa hääldamisega suurepäraselt hakkama. Veel meeldis mulle ka see, et Budapesti festivalil ei olnud nii palju rahvast. Laval oli küll veidi ruumipuudus, aga saime sellega hakkama.”
4. Kes olid sinu jaoks kõige põnevamad esinejad/osalejad festivalil ja kes sulle kõige rohkem meeldis?
– „Eks sain ikka palju targemaks. Serblaste (ja kes nad seal kõik olid) tantsud olid üllatavad, tegelikult ilusad ja huvitavad, aga natuke sai neid Prahas korraga liiga palju. Tekkis huvi, miks neil just sellised tantsud on – nii palju jalgade tööd?? Kauged rahvad olid muidugi huvitavad – Mehhiko, Peruu. Peruu tants oli nii veider, et pärast uurisin internetist, mida sellega öelda taheti, aga leidsin pigem mehhiklaste tantsitule sarnaseid tantse. Väikesed ukrainlased olid nunnud ja ka see kuidas nad sõid tähtsalt alati omaette lauas, mitte koos täiskasvanutega – iseseisvad. Aga kõige rohkem meeldisid ikka Eesti tantsud. Säravad, temperamentsed, vaheldusrikkad…. Prahas mõtlesin, et meie tüdrukud tulevad 8-kesi peale suurt lava täitvat rahvamassi, kuidas neil läheb? Aga tulid ja särasid ja täisid terve lava, väga-väga äge!”
– „Ukraina lapsed olid väga armsad oma tantsudega. Meeldis ka Kõrgõstan. Mehhiko ajas ka muidugi rahva elevile oma maa rütmidega. Omanäolised olid kõikide maade tantsud.”
– „Mulle meeldis väga Mehhiko. Peruu oli huvitav ja teistsugune. Muidugi väga kodune tunne oli eestlasi tantsimas näha.”
5. Kuidas sulle meeldisid Praha ja Budapest turismi sihtmärgina? Kumb linn meeldis rohkem ja miks?
– „Mulle meeldisid mõlemad väga ja iga linn ongi erinev. Prahas jõudsime isegi ühes muuseumis käia. Budapest tundus inimrohketes kohtades veidi must, aga muidu erinevad kirikud ja muud hooned olid väga uhked ja ilusad.”
– „Ei ole kummaski enne käinud – ilusad, huvitavad. Olen rännates näinud mõnda suurt jõge ennegi, aga kuidagi tekkis seekord rohkem mõtteid, kuidas aegade tagant inimesed rajasid siia kodu ja kuidas linn on kasvanud jõe kaldale, ilusad vaated teisele kaldale, sõidud jõel ja samas peab olema valmis ka üleujutusteks. Praha jäi meelde rahvarohkemana ja kuidagi arhitektuurilt hallina ja tumedana. Budapest aga valgena (ilmselt päike ja kalurite bastioni ja kroonimiskiriku mõjutused ;)) Kui praegu oleks valida kumba minna, võtaksin Praha. Budapest meeldis isegi rohkem, aga sealt jäi tunne, et väga palju nägime, Prahas aga oleks soov veel ringi kolada.”
– „Turistina külastaksin mõlemat linna veel. Mõlemas linnas on säilinud palju vana ja kaunist arhitektuuri.”
– „Budapestis meeldis mulle linn rohkem ja paadimatk oli ka väga lahe.”
– „Praha meeldis rohkem. Kõik oli nagu ilusam.”
6. Kuidas meeldisid elamistingimused ja toidud Prahas ja Budapestis?
– „Budapestis oli hotellitubades tunda nostalgiast meie 80ndatest. Tilkuvad kraanisegistid, seinakatted hotellitoas, söögisaalide interjöör jne. Aga see ei häirinud sugugi, vastupidi, väike nostalgialaks. Toidud olid lihtsad ja maitsvad. Ainuke negatiivne mälestus toitude osas oli Budapestis roheline tulisoolane supp saiakuubikutega. Aga see tegi pigem nalja. Ikka juhtub, kokk oli vist kõrvuni armunud. Lõppkokkuvõttes võis igati rahule jääda.”
– „Praha hotell oli mugavam ja toit maitses rohkem. See Ungari kolmekäiguline söök ei olnud väga maitsev ja tihti soolane. Samuti jäi minu jaoks arusaamatuks, kuidas hotellis oli ainult üks töötav lift kõigi korruste peale.”
– „Tubade poolest meeldis mulle rohkem pigem Budapest. Kuna mõlemas hotellis asusid toad kõrgetel korrustel, siis liftide kasutamine oli lihtsam ja kiirem Prahas. Hommikusöök oli minu arust Prahas parem. Õhtusöökidega oli nii ja naa. Nt Budapestis olid veidi liiga soolased toidud (kuigi mitte alati). Eriti jäi meelde teise õhtu supp, mille ristisime Külliga “roheliseks soolasupiks”, kuna see oli jube soolane.”
– „Vaade oli mõlemas uhke. Kui tüdrukute arvamust jagada, siis Prahas oli nagu ühikas, aga võrreldes Budapestiga, meeldis see rohkem. Ilmselt ka seepärast, et olime pea ainukesed külalised ja kõik valmistati meie jaoks ja toidud olid maitsvamad. Ka lift tuli siis kui soovisime 🙂 Budapestis oli hotell tore, aga toitlustamisega olid nad veidi jännis.”
Muljed ETHL´i Gala kohta:
– „See oli üks ääretult vahva ja lahe kogemus! ETAs (Eesti Tantsuagentuuris) esimeses proovis käies olin närvis ja alguses oli ebamugav ning ma ei julgenud vabalt tantsida, aga ajapikku närv veidi lahtus ja suutsin end vabamalt tunda. Kui juba Gala-päev käes, olin elevil. Ausalt öeldes ma proovist väga midagi peale pisikeste/väikeste tantsijate vaatamise ei mäletagi. See on meeles, et koreograafia osa oli keeruline ühel ajal alustada. Läbimängul läksid mul alguse käsklused telefonis miskipärast pausile ja ma olin veidi segaduses, mida teha ja kartsin, et mis siis saab kui Galal ka selline asi juhtub. Aga kui juba Gala käes, see oli midagi vinget! Ma olen nii ülimalt tänulik selle kogemuse eest ja neid tundeid, mis mind sellega seoses valdavad, ei saa sõnadesse panna. Etenduse lõpus, kui oma juhendajatele/õpetajatele lehvitasime (ja ka pärast kõnesid jm kuulates), tulid mul õnnepisarad silma (praegugi seda kirjutades ja uuesti läbimõeldes lähevad silmad vesiseks). Pidin end tagasi hoidma, et mitte päris nutma hakata. Mõtlesin sellele, kui ääretult tänulik ma selle kõige eest olen – et sain võimaluse nii lahedal sündmusel osaleda; et mul on imetoredad rühmakaaslased ja võrratu õpetaja; et mul on võimalus tantsida; et läbi tantsimise (peamiselt impro) saan endast halvad tunded välja ja et tantsides saan end vabalt ning õnnelikuna tunda.”
– „Väga äge. Alguses, kui suvel esimest korda proovis käisin oli hästi jube, sest kõik oskasid igasuguseid erinevaid tantsustiile, aga mina mitte. Hiljem oli põnev.”
– „Mulle väga meeldis Galal osaleda. Täiesti teine tantsustiil ja huvitavad lähenemised tantsule. Esinedes oli väga uhke tunne.”
– „Olin enda ja teiste meie stuudio tantsjate üle väga uhke.”
– „Keeruline on sõnu leida…See oli imeline, unustamatu, tundsin end õnnelikult ja tahaks seda kogemust uuesti läbi elada.”
– „Tundsin õnnelikuna, et sain midagi sellist teha. Tantsides olin närvis, kuid lõpuks videot vaadates nägi äge välja.”
Omi mõtteid jagasid tantsijad; Agnes Katariina Selirand, Anette Lillemäe, Berit Tikenberg, Hanna Aasma, Jandra-Lisett Uusmaa, Kreete Pilv, Lotta Vals ja Mariette Kaunimäe ning „kasvatajad” nagu tüdrukud naljatlemisi neid kutsusid; Evelin Lukk Karin Vals, Külli Kaunimäe, Ülle Soonik,.
Videod Tantsuhuvihariduse aastapäevast ja Galast vaata siit!
Vaata reisi kohta rohkem siit!
Tiina Kaev
Tt-stuudio õpetaja